Ma armastan neid hommikuid nagu täna! Ega selles ärkamises polegi ju midagi teistmoodi – tõusen voodist ja kallistan koera, sirutan end taevani, liigun susside sahinal kööki ja valmistan endale hommikuks midagi maitsvat. Kuid siis äkki tunnen, et kõik selles hommikus on nii nagu olema peab. On tunne, et kõik on paigas, terviklik ja kõik on hästi. Vaatan aknast välja – päike näitab oma sügiskumavat valgust, õhk on hommikurõskusest karge ja selge, puulehed on kui maalitud. Ma võtan oma kohvitassi, mu jalad teevad tantsusamme ja ümisen mõnusalt mõnd peas keerlevat meloodiat. Minus on rõõm ja kergus. Jah, nende tunnete pärast tasub ärgata, et imetleda elu küllasust… ja kuskil sügaval sees tunnen, et olen õnnelik. Õnnelik eimillestki :)

Loe veel: Elu õppetunnid kui kihiline sibul >