Enesearmastamine on oskus ennast väärtustada. Ei saa oodata austust teiselt, kui ennast ei austa. Paradoks on selles, et mida enam hakkame väärtustama enda vajadusi ja ütleme need armastavalt välja, seda enam austavad meid ka teised.
RAHU ENDAS LOOB RAHU TEISTES. Millegi vastutahtmist tegemine on suurimaid stressiallikaid üldse. Kui sellises situatsioonis ütleme kellegi teise soovile «jah», siis ütleme «ei» iseendale ja oma prioriteetidele. Sättides paika oma piirid, õppides ütlema «ei», väärtustades omaenda vajadusi, lõpetades enda kritiseerimise ja aktsepteerides ennast sellisena nagu oleme – loome endas vabadusetunde ning saame parema tervise ja sisemise rahu.
Mõned näited elust. Ühel päeval tuli mu laps koolist ja ütles, et õpetaja andis ülesandeks nimetada lapsevanematel vähemalt viis oma positiivset omadust, sest õpetajale antud tagasiside põhjal ei oska emad ja isad tavaliselt oma häid omadusi välja tuua. Teine näide teraapiaseansilt: minu vastas istub naine, kellel mureks jõuetus, pinged ja segadus hinges. Kuulan ta lugu suhtest oma mehega ja olukorrast tööl ning veeretan endas sel ajal vaid üht küsimust: «Miks ta lubab endaga nii teha ega väärtusta end?» Kolmas näide räägib noorest naisest, kelle mees kasutab vaimset ja füüsilist vägivalda, sest naine ei mõtle ega käitu nii, nagu mees tahab. Naine süüdistab ennast, et ta ei ole oma mehe silmis piisavalt hea ja taibukas.
OSKUS ENNAST VÄÄRTUSTADA. Olen märganud oma seanssidel, et enamik teemasid, mis inimestele muret tekitavad, jõuavad juuripidi ikka ja jälle enesearmastamise juurde – oskuse juurde ennast väärtustada. Olgu teemaks suhted, töö, raha, lapsed või midagi muud, ikka on lähtepunkt sama. Enesearmastamise puuduse ja oskamatuse põhjused peituvad peamiselt lapsepõlves ja on seotud paljude alateadlike hirmudega. Kardame, et kui vastame teise soovile eitavalt, saame tõrjutud ning oleme isekad, ebaviisakad ja hoolimatud. Tihti on pandud meid uskuma, et me pole milleski piisavad ja head. Aja jooksul oleme hakanud seda ka ise uskuma – sellest on saanud osa meist ja tingimusi seame endale nüüdsest ise.
Kõige enam kardame olla isekad, kuna see seostub meile egoga. Oleme lapsena õppinud, et ei ole sobiv ja viisakas olla isekas, sest nii käitudes oleme halvad ja halvana meid ju ei armastata. Kui aga meis on hirm olla mittearmastatud ja -aktsepteeritud, siis nõustumegi tegema teiste heaks asju, mida me tegelikult teha ei tahaks. Soovime pälvida teiste tunnustust ja heakskiitu, mis paneb meid tundma hea ja väärtuslikuna. Kui teeme midagi vastuoluliselt ja tunneme sealjuures pahameelt, pole see enda suhtes tervislik ega jätkusuutlik, sest see teeb kahju otseselt meie kehale. Pahameel on emotsioon, emotsioon omakorda on energia ning energia liigub alati kuhugi. Antud juhul mõjutab see meie keha ja hakkab seda justkui söövitama.
KÕIGE RASKEM ON ÖELDA TEISTELE “EI”. Olen ka ise pidanud seda muudkui uuesti õppima. Tõttame täitma teiste soove, kuigi sisimas tunneme vastuseisu ja rahulolematust. Kas olete lubanud kolleegile tema eest ära teha mõne töö, kuigi teil pole selleks aega? Kas teete laste eest ära neile jõukohaseid ülesandeid või peate oma soove neile korduvalt meelde tuletama? Kas tunnete, et peate teiste inimeste käitumise tõttu end pidevalt kohandama? On tähtis anda inimesele võimalus vastutada oma asjade eest ise, sest me ei pea võtma vastutust kellegi teise õnne ja heaolu eest endale. Meil ei ole kohustust olla kellegi teise õnne «aseaineks».
EI OLE VAJA OTSIDA ARMASTUST VÄLJASPOOLT, KUI KOGU VÄGI ON MEIS ENDAS. Pangem end korraks teise inimese asemele ja küsigem: kas teda teeks õnnelikuks teadmine, et teete midagi, mis teile tegelikult ei meeldi? Iseennast armastades äratame endas peituva rõõmu ja külluse allika. Vabastame oma mittetoetava energia, kui teeme asju, mis meile meeldivad ja teevad meid õnnelikuks. Alustame sellest, et ütleme endale iga päev: «Olen kaunis, armastav ja enda üle uhke. Mul on õigus olla mina ise. Ma armastan ennast sellisena, nagu ma olen.»
KUIDAS ÖELDA “EI”?
1. Universum kõneleb meiega energia keeles, milleks on resonants. Selleks, et tuua oma ellu soovitud seisund, tuleb see endas kõigepealt luua. Tunne on energia ja me hakkamegi seeläbi tõmbama oma ellu soovitud seisundit. Kui me ütleme «ei», tundes vastuseisu millegi suhtes, mida me ei taha – näiteks ei taha rohkem tööd –, siis just seda me oma ellu juurde loomegi. Kui me ütleme «ei» samal ajal tunnetades, mida oma ellu soovime – näiteks puhkust ja õnnetunnet – siis toome selle seisundi endale lähemale. Öeldes »ei» tekitame oma energiaväljas vaba ruumi uuele energiale. Universum vastab sellele, kuidas te «ei» öeldes end tunnete. Seega tuleb öelda «ei» tundega, mida soovime oma ellu luua.
2. Kunagi ära ütle teistele «jah» kohuse- ja süütundest. Kui te ei suuda ega julge otsustada, siis võtke endale mõtlemisaega ja öelge, et annate vastuse hiljem. Nii saate ennast kuulata ja selgusele jõuda, mida te tegelikult ise tahate. Mõelge välja moodus, kuidas teil on kõige lihtsam »ei» öelda: kas meili teel, telefonitsi või silmast silma.
3. Kui teil on harjumus käituda ennastohverdavalt – jättes oma vajadused tagaplaanile või öelda jah-sõna asjadele, mida te tegelikult teha ei taha –, siis teadvustage, et see on üks eneseväärtustamise aseaine, mis on kantud varjatud soovist midagi saada. Olgu selleks kas tunnustus või tähelepanu teiselt, soov näida heana. Vaadake endasse ja jõudke arusaamisele, mis on see varjatud vajadus ja tunne, mida sel moel saate. Küsige endalt: «Mis see on, mida ma soovin saada?» Ja seejärel: «Kuidas ma saan seda anda endale ise?»
Kogu artikli leiad jaanuarikuu ajakirjast Tervisetark või ava artikkel siit samast >
Lugemiseks veel:
Oled see, mida mõtled >
Õnnelik eilmillestki >